Ajal, mil vaade koduaknast on päeva põnevaim linateos, on PÖFFi veebikino igakuiselt uuenev filmiriiul kauaoodatud puhkuseks koduseinte kinnisusest.
Just Filmi valikust saab märtsikuus vaadata veel Vene koguperefilmi “Ajavalvurid”, mis jutustab muinasjutulise loo väikesest tüdrukust Ksjušast, kelle kätte on usaldatud tüdruku vanemate ja ühtlasi ka kogu Peterburi linna saatus. Selleks, et kõiki igavesest pimedusest päästa, tuleb Ksjušal üle elada pöörased seiklused öises linnas, mis veavad teda tihti läbi kõledate tänavate, kahtlaste seltskondade ja varitsevate lõksude. Õnneks on Ksjušal seltsiks omamoodi kentsakas, ent heasüdamlik härrasmees Paramon, kes võib vajadusel olla küll mõistuse hääl, kuid kelle lapitud pintsaku varrukas leidub ka käputäis krutskeid, mis rasketel hetkedel naerutavad nii Ksjušat kui ka vaatajat.
Filmi peategelast kehastava Ksenia Alekseeva jaoks oli tegu esimese suurema rolliga, kuid osatäitjate seast võib leida ka vene publikule tuttavamaid nimesid. Näiteks mängib Ksjuša isa rolli tunnustatud näitleja Pavel Trubiner ning õelat nõida kehastab lisaks filmilinale ka teatrilavadelt tuntud Ljubov Tolkalina. Kogenud ja väljendusrikaste näitlejate kõrvalt võib ehk silma torgata noore Ksenia kaameraesine pelglikkus, kuid kaasosatäitjad kannavad oma rollid välja sellise professionaalsusega, et näitlejatööle tagasi mõeldes jäävad kõlama ainult positiivsed noodid.
Filmi idee tekkis režissööri Alexey Telnovi sõnul siis, kui too kuulis üht sõpra tütrele muinasjuttu rääkimas, Telnov otsustas kuuldud loo kinoekraanile tuua ning segada sisse Peterburi elanike seas levinud linnalegende. Otsus tasus end ära - linn kui tegelane mängib filmis tänuväärset rolli ning loo sidumine Peterburi sümbolitega muudab muidu ehk liialt Hollywoodi prototüüpe imiteeriva filmi veidi isikupärasemaks, rääkimata nooremale põlvkonnale kultuuripärandi hindamise õpetamise plussidest.
Telnov on “Ajavalvurite” kohta öelnud nii: “...meie projektis leidub kõiki parimaid Nõukogude kinokunsti tunnuseid: näitame seal lahkust, inimlikkust ja väljendame tunnet, et imed võivad alati juhtuda.” Seega on tegu ehk suurepärase alguspunktiga noorele filmivaatajale, et teha esmakordselt tutvust nii vene kultuuri kui ka maailmakuulsa russkaja duša-ga.
Teine märtsikuine Just Filmi sektsioonis leiduv film on aga hoopis teisest killast - alla 17-aastastele keelatud Mehhiko draama “50 ehk Kaks vaala kohtuvad rannal” jääb kaugele koguperefilmi piiridest ning nõuab julgema närviga vaatajat. Keda aga graafilised kaadrid ja julge teemakäsitlus ei kohuta, saab “50-st” kahtlemata elamuse, mis ulatub pelgalt šokifaktorist kordades kaugemale.
Film räägib meile loo kahest katkisest teismelisest. 17-aastased Felix ja Elisa kohtuvad läbi kurikuulsa sinivaala-nimelise online-mängu, mis keelitab väljakutse vastu võtnud teismelisi läbi anonüümsete sõnumite täitma pahaendelisi ülesandeid. Mäng lõppeb 50. päevaga, mil edastatakse viimane käsk: sooritada enesetapp. Tasub ka ära märkida, et filmis kajastatud sündmused põhinevad tõestisündinud lool.
Veneetsia kriitikute nädalal esilinastunud ja 2020. aasta Just Filmi noortežürii parima filmi auhinna saanud film võlub eelkõige oma jahmatava aususega. Felixi ja Elisa muserdavad päevad avanevad meile nende täies monotoonsuses, kaamerat ei pöörata eemale ka kõige raskematel hetkedel ja dialoog voolab naturaalselt noortele omases kohmetuses, ükskõiksuses ja otsekohesuses. “Mu ema jõuab varsti koju. Lähme tapame end ära,” teatab üks peategelastest. “Ema, palun toida mu taimi. Felix” on ainsad sõnad teise hüvastijätukirjas.
Ka pildikeel jutustab meile suhtest noorte ja nende vanemate vahel, vältides täiskasvanute nägude näitamist ja hoides pea kogu filmi vältel kaadris ainult kaht peategelast. Isegi hetkedel, kus noored on üksteisest eraldi, jälgib kaamera pikkade, sujuvate kaadritega samaaegselt mõlema kodust elu ning näitab seda kaheks jagatud ekraanil. Peategelased on mitmetasandilised, samas on autor hoidnud nende loomisel piisavat distantsi - vaatajale avatakse ainult nii palju, kui on tarvis, välditud on liigset ekspositsiooni ja tulemuseks on tõetruud karakterid, kellele suudame kaasa tunda ka siis, kui me nende tegudega ei nõustu. Ka metafoorid pole stsenaristile ja režissöörile Jorge Cuchile võõrad - Felixi ükskõiksust ümbritseva maailma suhtes väljendavad tema lihasööja taimed, kellele ta iga päev stoiliselt elusaid putukaid söödab; Elisa seevastu veedab aega oma toas hularõngast keerutades, olles justkui kinni lakkamatus lootusetuse nõiaringis.
Filmile on ette heidetud selle süngust ja romantiseerivat lähenemist ennast vigastavale käitumisele. On tõsi, et “50” vaatamine ei ole kindlasti lootusrikas kogemus, kuid ehk ongi just sellisest lähenemisest (mõistuse piirides) filmimaailmas vajaka? Valu nõuab tundmist ja tundmine viib mõistmiseni. Performatiivsed lootuskiired võivad näida küll moraalselt vastutustundliku valikuna, kuid kahjuks ei kajasta see tihtipeale päriselus toimuvat. Vahepeal ongi päriselu meeleheitlik ja rusuv ning sellised lood ei tohiks jääda kajastamata. Ometi on oluline tunda oma vaatajaskonda ning seepärast on vanusepiirang filmile igati asjakohane - kindlasti pole “50 ehk Kaks vaala kohtuvad rannal” mõeldud kergesti mõjutatavatele noortele või nõrganärvilistele. Kui aga teosele läheneda mõistlikult, enese piire tundes ja avatud meelega, on kindlasti loost palju kõrva taha panna, eriti filmis tekkinud olukordade ennetamise osas.
Õrn esimene armastus ja külmavereline vägivald eksisteerivad siin filmis kõrvuti ning veidral kombel täiendavad üksteist, tuues uusi lähenemisi muidu üpriski tuttavatesse teemadesse. Niimoodi eksisteeribki “50 ehk Kaks vaala kohtuvad rannal” täiesti eraldiseisva isendina oma žanris, defineerides uuesti selle, milline peab olema üks vaimse tervise probleeme käsitlev film, ning samaaegselt paistes silma ka oma omapäraste kunstiliste valikutega.