Tänases filmijutus astume pretensioonika kinokunsti raamidest natuke kodusemasse keskkonda ja räägime teleseriaalidest.

Telesarja kui nähtuse areng on minu arvates Eestis natuke stagnatsiooniseisundis. Ajal, mil ülemaailmne meelelahutustööstus liigub aina enam voogedastusteenuste taktikepi järgi ja kinokohtingute asemel otsustatakse hoopis Netflixi ja chilli kasuks, tundub ainult loogiline loota, et ka Eesti telemaastik muutustega kaasas käiks ja nendiks tõsiasja, et seriaalikultuur on viimaste aastatega suureks kasvanud. Minu lapsepõlves tähendas sõna “telesari” kas pärastlõunaseid seebikaid, mis alati vanaema pool mängisid, või Simpsoneid, mis kellegi kurja käe läbi sattusid alati õhtuste uudistega samale ajale. Oli ka kultusseriaale, näiteks salvestasime perega tollal kassettidele üles iga Losti ja Prison Breaki episoodi.

Kassetid seisavad nüüd riiulis, tolmukorra all kunagine õhin ja jagatud elevus. Nüüd satun perega teleka ette ehk vaid jõululaupäeval, kui ETV “Viimset reliikviat” või “Kevadet” näitab. Salvestama seda ei pea. Teame niikuinii, mis juhtub.

Samal ajal murrab teletööstus välismaal uksi täie jõu ja söakusega. Tänu voogedastusteenuste ja (tele)kanalite küllusele jätkub ruumi kõigile, iga sari saab võimaluse ja miskit leidub igale maitsele; samuti juletakse võtta rohkem riske, sest reitingud ei ole enam niivõrd olulised. Hingamisruum kingib vabaduse, vabadus omakorda arengu, ja seetõttu katsetatakse sarja kui meediumi kõiki võimalusi (vt Black Mirrori Bandersnatch), tegelaste sisemaailma minnakse rohkem süvitsi (vt Breaking Bad) ja kui juba lugusid jutustatakse, tehakse seda suurelt (vt Game of Thrones). Pea iga kuu raputab maailma ja sotsiaalmeediat mõni uus Netflixi (mini)sari, mis siis mõneks nädalaks internetimaastikku domineerib, olgu selleks siis Queens Gambit, The Crown, You või Tiger King.
Binge-watchimise fenomen ja tänapäeva inimese kiiresti hajuv tähelepanu on loonud ideaalsed tingimused sarjakultuse arenguks, ometi ei näe ma seda juhtumas Eestis.

Liialt ambitsioonikaks ei saa oma kriitikas minna ja tean hästi, et meiesuuruses riigis saabubki märgatav areng alles teerajajate järelkajana, aga kusagil kaugel on muutusi kaasa toov kivi juba ammu vette visatud ja on viimane aeg, et lainetus meieni jõuaks. Ja kuna üleüldiselt seriaalidest rääkida on hirmus igav ja üldistav, teen nüüd lähemalt juttu noortele suunatud seriaalidest, sest nende järele on vajadus kõige karjuvam. Kohe räägime, miks.

Mõned aastad tagasi tekkis mul väikestviisi huvi Norra telekultuuri vastu. Seda sellepärast, et olin äsja lõpetanud sealse riigiringhäälingu NRK toodetud noortesarja Skam (“Häbi”, 2015-2017) vaatamise ning olin omadega natuke kimbatuses, proovides sõnadesse panna seda, miks nähtud sari mind niimoodi kõnetas. Olen oma elu jooksul omajagu noorteseriaale ja -filme läbi vaadanud, kuid seekord oli midagi teisiti, miskit oli seal tehtud õigesti ja see ei olnud vaid mina üksi, kes niimoodi tundis - Skami on saatnud pöörane rahvusvaheline edu, sellest on tänaseks tehtud juba seitse välismaist taaslavastust ja sari murdis vaatajarekordeid nii Norras kui ka naaberriikides.

Režissöör, stsenarist ja idee autor Julie Andem alustas oma karjääri aga hoopiski sarjaga Jenter (“Tüdrukud”, 2013-2018), mille sihtgrupiks on tüdrukud vanuses 10-14. Oma uurimuse nimel ja lootes fenomeni veidi paremini mõista, võtsin sarja ette ja esimese hooaja lõpuks hakkas mul kurb. Kurb mitte sellepärast, et tegu oleks olnud halva vaatamisega, vaid sellepärast, et minul sellist sarja 12-aastasena ei olnud. Mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda rohkem mõistsin, et asi ulatub kaugemale lihtsalt hea meelelahutuse igatsemisest.

Üks korralik laste- või noortesari pakub lisaks huvitavale vaatamisele veel võimalust kellegagi samastuda, kuskile kuuluda, näha endasuguseid inimesi tegemas asju, mida isegi teha tahaksime, oleme juba teinud või mille tegemist kahetseme. Näha, kuidas lapsed ekraanil oma lapsemuredega maadlevad, mängivad kohmetult pudelimängu, koguvad julgust ilusat klassivenda sünnipäevale kutsuda, saavad mänguväljakul või rulapargis kokku ja räägivad juttu just nii muretul ja siiralt, nagu seda suudavad ainult 12-aastased - mind ehmatas, kui värskendav see minu jaoks oli. Meil on lastesaated algklasside põnnidele ja noortesaated juba vanematele teismelistele, aga millegi vahepealsega pole vähemalt minul olnud siiani au kohtuda. Ometi on see üleminekuperiood just nii oluline ja sobiliku meelelahutuse puudumine viib selleni, et lapsed tarbivadki meediat, mis on suunatud neist vanematele, sest midagi sobivamat ei ole kättesaadaval. Lapselik loovus kompenseerib suuremad erinevused: näiteks on või oli meie oma "Padjaklubi" eelteismeliste tüdrukute lemmik ja neil pole probleemi sellega, et tegelased on 20ndates neiud, kellel on ka eakohased probleemid - noor vaataja leiab ikkagi midagi, millega samastuda või millest huvituda. Aga Jenterit vaadates mõistsin, et on suur vahe, kas vaadata midagi, mis on tõesti läbinisti sinu sihtgrupile suunatud, või midagi, mis tegelikult päris ei ole ja kus peab mõttes silma kinni pigistama või midagi ise juurde kujutama, et lugu täielikult kõnetaks. Niisamuti nagu kõik inimesed, otsivad ka lapsed oma tarbitavast kultuurist mingeid eeskujusid, šabloone ja juhiseid, kuidas maailmas käituda; ja kui meie, suuremad ja targemad, neile eakohast meelelahutust ei paku, ei saa keegi pahaks panna seda, et nad liialt ruttu üles kasvavad.

Teismelistega on täpselt samamoodi. Vajame sarju, mis tuletavad meelde, et me kõik katsume suureks saada nii hästi, kui oskame. Ja ehk ei olegi seriaalides kajastatavad probleemid need kõige olulisemad - need korduvad suuremalt jaolt kõikides noortesarjades ühtemoodi - vaid pigem tuttavas keskkonnas? Tunnen nii väga Eesti telemaastikul puudust noortesarjast, mis oleks tõesti Eestis tehtud, tuttavates kohtades, tuttavas kultuuriruumis. Ühtainust sarja, kus peategelased ei oleks Betty ja Veronica, vaid Krissu ja Mia; mitte Tony ja Sid, vaid Rasmus ja Saša.

Näiteks tekib mul "Kättemaksukontorit" vaadates alati soe ja kodune tunne, kui näen, kuidas tegevus toimub mulle tuttavates kohtades. Marion läheb vanaemale külla, kes elab Rannakülas. Minu vanaema Rannakülas ei ela, aga mul on sõber, kelle vanaema elab - omal moel oskan ikkagi samastuda ja elan kohe teistmoodi kaasa. Ma tahan näha sarja, mille tegelased käivad reede õhtul Telliskivis või Rüütlil; kes elavad Kristiines või Ülejõel, kes sõidavad mulle tuttavates trammides ja bussides, kelle kodupood pole Target või Aldi, vaid Rimi ja Selver. Tegelased, kes ei käi high schoolis, vaid gümnaasiumis. Tegelased, kelle tegemisi ei pea meie kultuuriruumi ümber teisendama, sest midagi tuleb alati arvutuste käigus ümardada ja vahepeal on elamuse saamiseks vaja just neid tillukesi komakohti.

Selliseid territooriume on Eestis katsetatud küll. Kohe meenub 2018. aasta 10-osaline sari "Miks mitte?!", mis läks eetrisse ka paaris välisriigis. Sarjas oli tunda täiskasvanud stsenaristi käekirja ja kõik näis alguses veidi veider ja kohmakas, kuid tegelikult on iva suurelt jaolt ka selles, et eesti noored lihtsalt pole harjunud nägema neile suunatud materjali eesti keeles. See probleem kandub edasi ka päris maailma - noortel on veider välismaiselt ilusalt kõlavaid vestlusi eesti keeles pidada, sest nad pole näinud kedagi teist seda tegemas, nii et palju jääb kas ütlemata, öeldakse estonglishis, või siis öeldakse päris eesti keeles, hambad ristis ja lootuses mitte liiga kentsakalt kõlada. Selles osas on teletööstusel, aga ka näiteks kirjanikel suur vastutus kanda nii noorte endi kui meie keele arengu ees. Esimene reaktsioon, nagu minul endalgi, on ilmselt vastumeelne, kuid kuidagi tuleb alustada.

Selle täiskasvanute vaatenurga välja juurimine on juba midagi keerulisemat. Vahepeal noortele suunatud meediat vaadates mõtlen hirmuga, kui kiiresti suured inimesed unustavad, kuidas on olla päriselt teismeline. Ometi peitub võti hea noortesarja tegemiseks just väikeste asjade õigesti tabamises ja võlu kaob koheselt, kui kasutada näiteks veidralt kõlavat slängi või panna tegelased suhtlema internetis nii, nagu ükski noor inimene seda tegelikult ei tee. Skami looja Julie Andem hoidis seda ära nii, et viis läbi tundidepikkuseid intervjuusid ühe teismelisega, et täielikult mõista seda maailma, milles tema ja ta eakaaslased elavad. Ja kui kõikide nende pisidetailidega täppi panna, on tulemus selle võrra rohkem väärt - noortel tekib mõte, et midagi laadset võiks ka nendega juhtuda, ja kas see pole mitte asi, mida neil kõige enam tarvis on? Uskumust, et keegi saab aru ja elab läbi samasuguseid kogemusi; samas ka uskumust, et elatakse elu, mis on piisavalt märkimisväärne, äge ja huvitav, et sellelaadsest annaks sarja vändata? Kui elu on nagu filmis, siis see peab ju ometi midagi väärt olema?

Kõige lõpuks teeksin lühidalt juttu ühe korraliku noortesarja anatoomiast. Iga sarja vundamendiks on peategelaste grupp, kus igaühel on erinev karakter ja iseloom - see teenib vaatajate soovi kellegagi samastuda. Inimestena igatseme ehk üle kõige kuskile kuuluda ja seriaalid pakuvad selleks ideaalset mängupinda. Oled sa pigem Häidi või Marion? Laura või Maša, kartul või apelsin? Selline liigitamine tekitab turvatunnet, sest me saame juhise, kuidas käituda; üheti mõistetava definitsiooni sellest, milline inimene oleme. “What would Blair Waldorf do?” kõlab 2000ndate kultussarjast välja kasvanud populaarne mantra. “Answer These 5 Questions And We'll Tell You Which Girl From "The Vampire Diaries" You Are”, lubab Buzzfeed. Teiseks on tarvis ühendavat faktorit, mis peategelased kokku toob, näiteks ühine korter "Padjaklubis", vimm meessoo vastu Marioni ja Frida puhul, või siis jagatud trauma, nagu Stranger Thingsi Nancyl ja Jonathanil. Kui stsenarist tagab selle, et kamp üheskoos huvitavatesse sündmustesse satub, on algretsept seriaali jaoks valmis. Tuleb hakata vürtsi lisama.

Mul pole kahtlustki, et meie telemaastikul on ägedaid tegijaid, kes saaksid praeguse laste- ja noortesarjade tühimiku täitmisega suurepäraselt hakkama. Noored on ehk üks kriitiliseima pilguga sihtgruppe, kuid nende heakskiit maitseb magusamalt kui ükski jõuluõhtu Lati Pats kunagi, ning nad tõesti, tõesti vajavad midagi, mis on tehtud hästi ja üleni nende jaoks. Meelelahutuseks, õppetundideks, lohutuseks, äratundmisrõõmuks, julgustuseks. Et tekiks rõõm Eestis suureks kasvada. Et tekiks tunne, et ka meie siin elame vahepeal nagu filmis.