Just Film 2021
Filmijutud 4: rasketest teemadest noortefilmides
Uudis
Helena Maarja Tarro

Seekordne filmijutt võtab ette kinokunsti tumedaimad küljed - teosed, mis võtavad enda kanda kõige keerulisemad ja raskemad teemad.

Kui kinokunsti algusaegadel pakkusid filmitegijatele (ja seeläbi ka vaatajatele) pinget lood täis seiklusi, romantikat ja fantaasiat, siis viimased aastad on toonud vaatajateni aina rohkem dramaatilise suunitlusega filme ja seriaale, mis käsitlevad vaimset tervist, inimeste sisemisi heitlusi, traumeerivaid kogemusi ja nendega kaasnevaid tagajärgi. Tegu on arusaadava asjade käiguga, kui võtta arvesse ühiskonnas aina suurenevat teadlikkust vaimse tervise osas. Vahel juhtub aga nii, et raskeid teemasid käsitledes jäädakse kinni eeldustesse, eksiarvamustesse ja stereotüüpidesse, eelistades ühiskonnas levinud narratiivi realistlikule teemakajastusele ning valides vastutustundliku lähenemise asemel dramaatilisuse. Filmikunst peab kajastama ühiskonnas valitsevaid tundeid ja probleeme, samuti pöördutakse selle poole mõistmis- ja samastumismomendi otsinguil; kuid mida teha siis, kui ekraanil nähtav mitte ei leevenda valu ega aita seda mõista, vaid toodab seda juurde?

Suhkruga kaetud valu

Mängufilm on minu nägemuse järgi meelelahutus, mis on oma olemuselt tehislik. See võib kajastada küll tõsielulisi probleeme ja taotleda tõetruudust, kuid paratamatult on tegu siiski hoolikalt lavastatud etendusega, mis erineb tõelisest elust olulisel määral. Näitlejad on reeglina piltilusad, nende tegemisi ekraanil saadab hoolikalt valitud muusika, enne võtet eemaldab juuste- ja meigitiim esteetilised ebatäiused ja tegelasi ümbritsevas taustas püüakse luua ühes loomulikkusele ka visuaalset ilu.

Kui filmi teostus on professionaalne, on õige raske hoida silma peal kino ja päriselu eraldaval piiril ning sellega kaasnebki tihti ekraanil nähtu idealiseerimine. Neoontuledega valgustatud magamistuba-võtteplatsil seisev modellimõõtu pisarais neiu võib filmis olla küll õige nukras olukorras, kuid samal ajal tundub tema kurbus ometi nii piltilus ja instagrammable, et raske on endalgi meelde tuletada, et kõik see on üks detailideni viimistletud näitemäng. Järgmisel korral, kui vaatajal endal kurbus peale tuleb, meenub stseen nutetud silmadega neiust ja tema ilusast kurbusest. Elu nagu filmis, mõeldakse, ning piltilus taaslavastus nähtud stseenist on värvilise LED-lambi lüliti kaugusel.

Nii viimegi kõik läbi omaenda väikeseid etendusi, jäljendades filmides nähtud olukordi nii oskuslikult kui saame ning unustades, et päris elu toimub meie endi silmade ees ja mitte kujuteldava kaamerasilma läbi. Päris elus ei saada depressiooni kaunis ja melanhoolne heliriba ja drastilistele tegudele ei järgne alati positiivsel noodil lõpplahendus, kuid filmides ja sarjades nähtu näib just seda uskumust kinnitavat.

Näiteks esitleb paljukiidetud ja -kritiseeritud Netflixi 13 Reasons Why (“Kolmteist põhjust miks”, 2017-2020) teismelise tüdruku enesetappu kui viisi oma kiusajatele kätte maksta ja mitte kui traagilist ja pöördumatute tagajärgedega tegu; või Cassie ülipopulaarsest Briti noortesarjast Skins (2007-2013) figureerib hoolimata oma söömishäiretest vaevatud tegelaskujule lugematutel sotsiaalmeedia thinspiration-postitustel. Nendel näidetel on ka tõsiseid tagajärgi, mis ulatuvad filmimaailmast kaugemale - näiteks tõusis USAs teismeliste enesetappude arv märkimisväärselt pärast 13 Reasons Why väljatulekut ning lugematu hulk teismelisi tüdrukuid sai Cassielt nippe, kuidas isukat einestamist teeselda või kui mitu päeva tuleb mitte süüa selleks, et kohtingu jaoks ilus välja näha. Sellistel spetsiifilistel ja idealiseerivatel teemakäsitlustel on oht noort vaatajat mitte kohutada, vaid inspireerida.

IMG_2502.jpg

Huumorist hirmuni

Raskeid teemasid filmitegijana käsitledes on oluline ühe kindla skaala tunnetamine. Tegu on skaalaga, mille ühes otsas on probleemi trivialiseerimine, teises aga selle proportsioonist välja puhumine. Eetiliselt ideaalne ja vastutustundlik teemakäsitlus langeb kuskile nende kahe vahepeale, kuid seda tasakaalu võib saavutada olla õige raske ka parima tahtmise korral.

Probleemide pisendamist tuleb õnneks tänapäeva meedias ette aina vähem, sest publik ei ole sellele enam nii vastuvõtlik kui ehk kümme-viisteist aastat tagasi - näiteks oli tollastes situatsioonikomöödiates tavaline visata nalja näiteks meeste vaimse tervise murede üle, kuna seda ei nähtud piisavalt tõsise probleemina, mis vääriks kajastust ka väljaspool huumoriprismat. Näiteid leidub ka tänapäevast: näiteks käsitleb Netflixi 2017. aasta film To The Bone söömishäireid kergemeelse ja lihtsustatud filtri läbi, kus paranemine tuleb lõbusa psühhiaatri ja võõrutusravilt leitud poiss-sõbra abil õige lihtsalt kätte; või siis näeb noor vaataja eelmainitud Skinsis Cassie anoreksiat millegi põnevana, mis teda isikupärasemaks teeb, hoolimata sellest, kas loo autorite kavatsus selline oli. Sellised teemakäsitlused võivad olla küll meelelahutuslikud vaadata, kuid ometi teevad need käsitletavatele teemadele karuteene, jättes vaatajale mulje nüansivabadest probleemidest, mis kas pole tõsiseltvõetavad, leiavad endale kiire ja sirgjoonelise lahenduse või hoopistükkis annavad kellegi isiksusele omapära juurde.

Skaala teises pooles asub raskete teemade proportsioonist välja puhumine. Kui psüühikahäireid kujutatakse millegi laastava ja hirmutavana, taastoodab see vaimset tervist ümbritsevat stigmat. Paraku on see käik lävinud just õudusžanris - filmide Psycho (1960), The Visit (2015) ja Split (2016) kurikaelade tegude põhjuseks on tõsiasi, et nad kõik kannatavad vaimuhaiguse all; lisaks oleme kõik tuttavad kõhedusttekitavate õudusfilmi-stseenidega psühhiaatriahaigla steriilsetes koridorides. Vaimse tervise probleemide üledramatiseeritud käsitlused konkreetselt noortefilmide seas välja ei joonistu, kuid nähtus väärib mainimist sellegipoolest.

Vägivalla kujutamisest

Kui eelnevalt kirjeldatud skaalale asetatud filmid paigutuvad x-telje peale, ühes otsas üks probleemide käsitlemise äärmus ja teises otsas teine, siis lisaksin tegelikult mõttelisele graafikule veel ka y-telje, mis näitab hoopis seda, kui graafiliselt tegevusi ekraanil kujutatakse. See skaala käib stseenide kohta, mis kujutavad füüsilist vägivalda, kuid kuulub sama graafiku peale, sest üleüldised teemad, mida kahel teljel asetsevad filmid kujutavad, kattuvad tihti.

Selle skaalaga on asi konkreetsem: film kas sisaldab endas graafilisi stseene vägivallast või mitte. On fakt, et vägivald müüb - see on konkreetne, sunnib end vaatama ning annab muidu ehk ükskõikseks jätvale loole uue, tõsiseltvõetava ja dramaatilise tasandi, kuna vägivald on teada-tuntult tõsine asi. Aga kuidas kirjutada vägivallast vastutustundlikult ja ilma seda ekspluateerimata?

Nagu teise teljegi puhul, tuleb ka siin leida tasakaal, mis annaks edasi loo süžee, edastaks vaatajale moraali ning jääks seejuures eetilisuse piiridesse. Graafilised ja tugevat ebamugavust tekitavad stseenid võivad noort vaatajat negatiivselt mõjutada ning ärevust tekitada ka aastaid hiljem, leiab näiteks see uuring, mistõttu tuleb siinkohal olla eriti ettevaatlik.

Huvitav on ka tõsiasi, et isegi siis, kui filmitegija kavatsus on graafiliste stseenide kasutamisega edasi anda aktuaalse probleemi tõsidust, tekitab see teadustööde kohaselt vaatajate seas hoopis fenomeni nimega cultural numbness - kollektiivset leplikkust ja leigemat suhtumist probleemi pärast sellega tihedalt kokku puutumist kas meedias või päriselus. Näiteks on siin uurimuses leitud, et noormehed, kes vaatasid filmides seksuaalvägivalda kujutavaid stseene (nii mees- kui naisohvritega), nägid pärast stseenide vaatamist seksuaalvägivalda väiksema probleemina kui need noormehed, kes vaatasid lihtsalt vägivaldse või seksuaalse sisuga stseene. (Tuleb ka ära mainida, et teadustöö pärineb 1980ndatest, mil selliste teemade kinokunstis kujutamisel ei pööratud ehk eetilisusele ja taktitundele nii palju rõhku kui tänapäeval, kuid uuringu tulemusi tasub meeles hoida ka nüüdisaja vastutustundlikus filmiloomes.)

Skaala teises otsas on aga vägivalla mitte üldse kujutamine, mis võib tunduda võimatuna, kuid võib kohati olla ka vastutustundlikum ja tugevama mõjuga kui stseenid, kus midagi vaataja eest ei peideta. Meenub näiteks 1999. aasta Girl, Interrupted - film, mis eksib ehk paljude eelkirjutatud reeglite vastu, kuid mida võib kiita selle eest, kuidas ühe tegelase möödunud ahistamist ei näidatud mitte konkreetse stseeniga, vaid sümbolite abil. Seina poole keeratud mänguasjad ja kummuli asetatud pildiraamid kandsid vaatajale edasi vajaliku hirmutunde, kuid seda oskuslikult ja ridade vahelt. Samamoodi õnnestus teha ka 2020. aasta PÖFFil linastunud Fortunal, mis käsitles laste väärkohtlemist ilma ühegi seda näitava stseenita, neid asendasid hoolikalt lavastatud lastevahelised pilgud, avatuks jäänud uksed ja toanurka unustatud riideesemed. Õud kinosaalis oli pehmelt öeldes garanteeritud.

Kahtlemata on igale filmile sobilik omamoodi graafiliste stseenide käsitlusviis ning üht kindlat käitumisjuhist ei saa siin anda, kuid rõhuda tuleb sellele, et kunstilised valikud peaksid olema põhjendatud ja läbimõeldud. Film on meedium, mis kannab endas lugematul määral võimalusi, seetõttu tuleks julgustada ka kastist välja mõtlemist ja uute lähenemisviiside otsimist. Kunstiline väärtus võib sellisel juhul olla hoopistükkis suurem kui mõnel traditsiooniliselt lugu jutustaval filmil.

IMG_2500.jpg

Photo by Beth Dubber/Netflix

Lahendusi

Kõiki neid reegleid ja eksimusi vaadates võtab endalgi põlvist nõrgaks. Võib tunduda, et raskeid teemasid mõistlikult käsitleda peaaegu polegi ehk võimalik, mis ometi pole tõsi - eelnevalt kritiseeritud filmides ja sarjades leidub omajagu ka imetlusväärseid külgi, mis aitasid eelnevalt maha vaikitud probleemidel avalikkuse ette tulla, pakkusid paljudele noortele mõistmismomenti või olid oma kitsaskohtadest hoolimata mõjuvõimsad ja kinokunsti arendavad teosed. Näiteks avas Skins vestluse psüühikahäiretest tervele generatsioonile briti teismelistele ning Psycho oli ja on horror-žanri teerajaja, mille mõju popkultuurile on raske eitada. Samas on arenguks alati kriitikat vaja ja arvan, et liigume iga päevaga lähemale maailmale, kus filmis ja televisioonis nähtu jutustab vajaliku loo, kujutab probleeme, viskab nalja, näitab erinevaid vaatenurki, on pelgupaik, õppetund ja mõttekoht - ning seda kõike olles samal ajal vastutustundlik.

Samal ajal ei tohi karta ka neid teemasid käsile võtta, sest vestlust tuleb elus hoida ning tegelikult on tegu ju probleemidega, mis inimestele korda lähevad. Just Filmi 2020. aasta noortežürii võidufilm “50 ehk Kaks vaala kohtuvad rannal” paistab samuti silma oma piiride kompimisega - suitsiidi ja enesevigastamist kujutatakse ootamatult otseselt ja kaamera ei pööra ära ka kõige õõvastavamatel hetkedel, mis tekitas tõtt-öelda vaatamisel teatud vastumeelsust, kuid pikas perspektiivis oli minu jaoks tegu filmiga, mis andis oma moraali tugevalt edasi ning meenutan seda heas valguses tänaseni. Tõsiasi, et “50 vaala” kogus arvukalt hääli publiku lemmikfilmi hääletusel ja oli pool aastat hiljem väga populaarne ka PÖFFi veebikinos, annab alust arvata, et samamoodi positiivselt liigutatuna tunnevad end lisaks minule ka teised vaatajad.

Lisaks kriitikale aitab filmikunstil areneda ka korralike linateoste esiletõstmine. Just Filmi lapse õiguste programm just sellega tegelebki, andes kõlapinna nendele filmidele, mis käsitlevad laste ja noorte probleeme tõetruult ja ausalt. Lisaks on festivalile varem kutsutud filmi kõrvale rääkima professionaale, kes annavad loole oma perspektiivi, aitavad filmist korjatud mõtteid edasi arendada ning julgustavad nähtu peale kriitiliselt mõtlema. Selline nähtus on uskumatult vajalik, sest vastutustundlikus kinos ei saa rääkida ainult filmitegijale seatud reeglitest - oma roll on kanda ka vaatajal.

Lõpetuseks tuleb kõige selle juures meeles hoida, et isegi parimate soovidega filmitegijal kukub vahepeal välja teisiti, ning lihtsalt sellepärast, et mõne filmi vastuvõtt on negatiivne ja teenib ära kriitika hoolimatu teemakäsitluse suunal, ei tähenda, et filmitegijal oleks olnud halvad eesmärgid. Paraku on lihtsalt tegu omamoodi köielkõnniga, kus alles õpitakse kukkumata käima, ning eks samamoodi õpib kinokunstis orienteeruma ka noor vaataja. Selles harjutuses aitab tasakaalu hoida vestlus vaataja ja filmitegija vahel, võimalus kritiseerida ja kiita, kriitiline mõtlemine ja vastutustunne. Nende asjade toetusel juba naljalt köielt alla ei kuku.