Filmijutud 2: Koguperefilmid PÖFFi veebikinos
Uudis
Helena Maarja Tarro

Eelmised Just Filmi veebikino filmid viisid meid öisetesse Peterburi kõrvaltänavatesse ja melanhoolsesse México äärelinna. Praegused kaks linateost pärinevad seekord aga hoopis Lõuna-Euroopast ja on praeguste suvesoojade ilmadega kooskõlas südamlikud ja kerged vaatamised.

Kui väljas päikese nautimisest küll saab, võib jahutuseks veebikino riiulilt esmalt võtta ette 2020. aasta koguperefilmi “Lumeinimese perekond”.

Nagu pealkirjast aimata võib, ei ole teismelise Adami elu päris tavaline. Tal on küll tavaline kodu ja tavaline ema, aga lisaks sellele ka lumeinimesest isa ning kohustus jagada kodu isa loomadest koosneva kaaskonnaga. Kuigi isalt päritud superkiirus ja loomadega rääkimise oskus on päris ägedad anded, ihkab Adam üle kõige ikkagi normaalset elu. Elu, kus kuulsuse leidnud isa leiaks tema jaoks ka aega, kus koolikaaslased räägiks temaga millestki muust kui lumeinimese autogrammist, ja kus ta julgeks ometigi Emmat välja kutsuda. Kõik need probleemid jäävad aga tagaplaanile siis, kui isa tahab oma kuulsust heaks eesmärgiks kasutada ning läheb Alaskale naftakaevanduse vastu protestima, kuid jääb seal ootamatult kadunuks. Adam läheb ema ja loomade kaaskonnaga isa otsima ning üheskoos satuvad nad hiiglasliku rohepesuskeemi keskmesse, kus tuleb korraga leida viis päästa nii isa, loodus kui ka iseendid.

F_5_bigfoot.jpg

Stiilipuhas animafilm käsitleb läbi tempokate ja lustakate sündmuste märkamatult tänapäeval väga olulisi teemasid. Puudutatakse küsimusi reklaamide ja ajakirjanduse aususe, loodussäästlikkuse ja sotsiaalmeedia mõjuvõimu kohta, kuid seda ilma liigse moraalilugemiseta. Noor vaataja võib kõrva taha panna, kui oluline on tänapäeval kriitiline mõtlemine, sest isegi esmapilgul kõige rohesõbralikum ettevõte ja kõige sujuvama jutuga tegevjuht ei pruugi kunagi olla see, mis esmapilgul tundub; samuti õpetatakse vaatajat hindama ja hoidma looduses kehtivaid ökosüsteeme. Filmis on väga oskuslikult ja realistlikult ühendatud nn päriselu ja internetimaailm: liialt tihti on lastefilmides tehnoloogia kaasamine üldse kõrvale jäetud, mis paraku pole tänapäeva maailmas lihtsalt enam tõetruu, või siis tehakse seda viisil, mis esindab nähtavalt täiskasvanute nägemust noorte suhtest internetiga - ülepakutult ja kunstlikult.

“Lumeinimese perekond” käsitleb aga asja õigesti, viies muidu üleni pärismaailmas toimuvat lugu sotsiaalmeediasse just nii, nagu päris noored seda teeksid, ning pikkides sisse isegi paar teravat ja eneseteadlikku nalja selle kohta, kuidas vanemad noortega võrreldes tehnoloogiat üldse nii nupukalt ei mõista.

Korraks võiks juttu teha ka žanrimääratlusest. Ilma liigsesse semantilisse arutellu laskumata on minu arvates huvitav, kuidas sõnu “lastefilm” ja “koguperefilm” kasutatakse sünonüümselt, ometi on “laps” ja “kogu pere” kaks natuke kattuvat, kuid teisalt ka erinevat sihtgruppi. Kui midagi juba koguperefilmiks nimetada, siis vaatajana võtaksin hea meelega endale õiguse oodata, et lastefilmis midagi ka täiskasvanutele oleks, muidu tunneksin ju end ninapidi veetuna - ei ole ju aus, et üdini lastele suunatud filmile määratakse laiema vaatajaskonna meelitamise eesmärgil teistsugune žanr! Olgu, provokatsiooni kõrvale jättes mõistan küll, et koguperefilm on lihtsalt igale vanusele sobilik vaatamine, aga tõetera on vast sees, kui ütlen, et ühes heas koguperefilmis leidub midagi ka täiskasvanutele. “Lumeinimese perekond” sellega pettumust ei valmistanud: humoorikalt nöögatakse habetunud flanellsärgis ökohipsteri stereotüüpi, visatakse nalja kombuchakultuse üle ja pilatakse suurte inimeste maailmas figureerivaid arhetüüpe. Eriti äge oli tutvuda Lumeinimese agendiga, kes oma välimuses, maneerides, erialas ja kõneviisis jäljendas täpipealt sarjadest "Breaking Bad" ja "Better Call Saul" tuntud Saul Goodmani, tegelast, kes 2010ndate popkultuuris üpris olulist rolli mängis ja kes kahtlemata ka agendi tegelase prototüübiks oli.

Filmi saab PÖFFi veebikinos vaadata augustikuu lõpuni!
Samamoodi esindab koguperefilmi žanri eeskujulikult 2019. aasta film “Minu vend jahib dinosauruseid”.

Režissöör Stefano Cipani debüütfilm räägib meile ühe Itaalia perekonna loo, kus perepoeg Jack tunneb oma Downi sündroomiga väikevenna Gio pärast piinlikkust ja keerutab end uues koolis sissesobitumise nimel aina suurematesse valedesse, et keegi tema perekonna kohta tõde teada ei saaks. Muidu varateismelistele suunatud südamlik lugu peidab lisaks empaatia ja ühtehoidmise sõnumile endas ka suuremaid ühiskonnakriitilisi noote:

Näiteks võtab Jacki sümpaatia pälvinud Arianna söakalt sõna inimõiguste teemal ning tähelepanelik vaataja võib filmis märgata nii Karl Marxi kui Che Guevara isikute mainimist.

“Minu vend jahib dinosauruseid” põhineb Giacomo Mazzarioli samanimelisel autobiograafilisel teosel. Mazzariolil on kogemust ka näiteks Netflixi ülimenuka noortesarjaga “Baby”, mille üks loojatest ta on. Noorte peategelaste jaoks on tegu valdavalt esmakordsete filmirollidega, kuid lisaks neile võib filmis näha ka Hispaania näitlejanna Rossy de Palmat, keda tuntakse tema arvukate rollide poolest Pedro Almodovari filmides. Kuid kõige muljetavaldavam on ehk Giot mängiva Lorenzo Sisto esitus - tegu on 11-aastase Downi sündroomiga poisi esimese rolliga, kuid tema näitlejatöö on ehk kogu filmis kõige loomulikum.

Puudega lapse kõrval üles kasvamine ja sellega kaasnevad mured-rõõmud ei ole kindlasti filmimaailmas avastamata territoorium. Paratamatu võrdlusmomendina meenub kohe 2017. aasta menufilm “Ime”, mis käsitleb samuti nii märgatavalt teistsuguse lapse kogemust maailmas toime tulemisel kui ka tema perekonna oma. Ometi arvan, et Stefano Cipani film jääb siinkohal natuke sisukuse poolest alla - “Ime” oli lihtsalt oma tegelastega mitmetasandilisem ja lähenes asjale tol hetkel omapärase nurga alt. “Minu vend jahib dinosauruseid” filmis jääbki natuke vajaka sellest omanäolisusest, tegelased eksisteerivad justkui neile määratud piirjoonte sees ja paratamatult on selline film juba mingis vormis olemas ja tehtud. Samas ei ole ka ehk eriti aus võrrelda staažika režissööri Stephen Chbosky linateost Cipani kõige esimese täispika mängufilmiga ning tõele au andes tuleb öelda, et on ebatõenäoline, et need noored, kellele lugu tegelikult suunatud on, juba nii palju midagi sarnast näinud on, et neil igav hakkaks. Lisaks on “Ime” siiski väljamõeldud lugu, nii et vunki ja põnevust tohtis juurde lisada nii palju, kui hing ihkas, seevastu autobiograafilisest “Dinosaurustest” saabki ehk käsitletavasse teemasse autentsema sissevaate.

Filmi saab PÖFFi veebikinos vaadata maikuu lõpuni!

Igatahes ei tasu nüüd kuumalaine hajudes liialt kurvastada, sest ehk peitub see kõige toredam soojus hoopis mõnes südamlikus filmis.

Vaatamiseni!